Fæsten; i

According to the Old English Dictionary:

fæsten; I

Add: I. abstinence from food :-- Fæsten, behæfednes (q. v.) parsimonia, Wrt. Voc. ii. 83, 26. Fæstern jejunium, Mk. p. 1, 16. I a. a fast on grounds of health. I a. II. a fast as ecclesiastical discipline :-- Hié gulpun hiera fæstennes (-enes, v. l.), Past. 313, 1. Gif hwá for his untrumnysse ꝥ fæsten áberan ne mæg . . . him ys álýfed ꝥ hé mót his fæstan álýsan, Ll. Th. ii. 220, 26. Man ǽlc beboden fæsten healde . . . tó Philippi et Jacobi mæssan wé ne beódað nán fæsten . . . ǽlces Frigedæges fæsten, Wlfst. 117, 8-13. Gif hí þæt fæsten rihtlíce ne gefæstan . . . gyf hé þæt fæsten ábrece, 172, 1-2. Fæstinum jejuniis, Rtl. 8, 17. Heó lufude fæstenu, Hml. Th. i. 148, 1. ¶ Fæsten dreógan to do penance (?), suffer scarcity (?) :-- Þæs fæsten dreáh fela missera Egypta folc, þæs þe hié wyrnan þóhton Móyses mágum síðes for many a year the Egyptians did penance (?), suffered scarcity (?), because they thought to refuse the Israelites leave to depart, Exod. 49. [v. N. E. D. fasten; sb. Cf. O. Sax. fastunnia; f. : Goth. fastubni; n.] v. ǽ-, dæg-, eáster-, ge-, gecwed-, lár-, lencten-, riht-, ymbren-fæsten. fæsten

Related words: dæg-fæsten ; fæstan;