Tír-fæst

According to the Old English Dictionary:

tír-fæst

adj. Of assured glory, glorious :-- From treówe becwom tírfæst ríce Drihten úre Dominus regnavit a ligno, Ps. Th. 95, 9. Cyning tírfæst cystum gecýþed, Beo. Th. 1848; B. 922. Tírfæst Metod, Cd. Th. 64, 2; Gen. 1044. Tírfæst hæleð, bisceop se góda ... ðam wæs Cyneweard nama, Chr. 975; Erl. 126, 7. Tírfæstne hæleð (Moses), Cd. Th. 181, 19; Exod. 63. Hwǽr ic tírfæste treówe funde ambulans in via immaculata, Ps. Th. 100, 6: Exon. Th. 473, 7; Bo. 11. Ðæt tírfæste lond, 202, 14; Ph. 69. Ongietan tírfæst tácen ðæt se torhta fugel þurh bryne beácnaþ, 236, 14; Ph. 574. Fyrd, tírfæstra getrum, Menol. Fox 523; Gn. C. 32. Cf. blǽd-, þrym-, wuldor-fæst. tir-fæst