Wundor-cræft

According to the Old English Dictionary:

es;

wundor-cræft

m. I. wondrous skill, great cunning :-- Hé lǽmen fæt biwyrcan hét wundorcræfte, Exon. Th. 277, 4; Jul. 575. II. miraculous power :-- Hé cyninges bróðor áwehte wundor-cræfte þurh Dryhtnes miht, ðæt hé of deáðe árás, Apstls. Kmbl. 110; Ap. 55. Godspell wrítan wundorcræfte, Andr. Kmbl. 26; An. 13: 1290; An. 645: Exon. Th. 427, 3; Rä. 41, 85. [Heo dude uundercraftes, þe scucke hire fulste ... to hire weoren iwoned þa uundercreftie men, Laym. 1147.] wundor-cræft