Þistel
Dizionario Anglo-Sassone Inglese Antico di Bosworth & Toller - þistel
Secondo il Dizionario dell'Inglese Antico:
es;
- þistel
- m. A thistle :-- Þistel, thistil cardu[u]s, Txts. 47, 384. Ðystel, Wrt. Voc. i. 79, 56. Þistel carduus, 31, 53. Se onscunienda þystel carduus orrens, ii. 22, 43. Se unbráda þistel scolimbos, i. 69, 12. (Se unbráde thistel, Lchdm. iii. 305, col. 1. Brád thistle erithius, 302, col. 1.) Þúfe þistel sow thistle, Lchdm. ii. 312, 20. Genim ðæs scearpan þistles moran, 314, 11. Þistles blóstm thistle-down; pappus, Wrt. Voc. i. 32, 23. Þistlum card[u]is, ii. 128, 63. ¶ The word is found in compounds which are names of places. Þistel-beorh, Cod. Dip. B. iii. 396, 33: þistel-mere, Cod. Dip. Kmbl. iii. 82, 15: þistel-leáh, iO. H. Ger. distil: Icel. þistill.] v. þú, wudu-þistel. þistel